Tööalased väljakutsed neuropsühholoogilisel tasandil

Kevadel toimus Eesti üks mõjukamaid üritusi Pärnu Finantskonverents 2023, kus mul oli võimalus laval edvistada ja targutada 🐒. Tõden, et kõneldud teema on aktuaalne ka paljude muude eriala inimestele – kuula/vaata seda ning mõtteharjutusena aseta end lihtsalt vastavasse konteksti.

Kui Sul on aega <10 minti, siis ära hakka vaatama. Tee selle asemel hoopis mõni väiksem kohustus otsast lõpuni ära 😍. Hüplemine, kerimine ja paralleelne toimetamine ei ole meie infotöötlusele väga hea ja võib muuta isegi närvilisemaks. Milleks, eksole?

Suurema ajaraami olemasolul võib see ettekanne olla täitsa huvitav nii iseenda käitumis- ja mõtlemismotiivide mõistmiseks või ka juhtimisotsuste planeerimiseks. Organisatsioonis meeskonnaprotsesside ja -käitumise kohta ideede ja inspiratsiooni kogumiseks.

 

 

Head meeste tervise kuud!

Koolitused nõudlikele ja konkreetsusega harjunud inimestele on mu viimase aja lemmikud! Viimati sain seda testida suure hulga inseneride ees, kui Eesti Taristuehituse Konverents 2022 raames tehtud ettekanne sai kõrgeima tagasiside ja tunnustuse kui väga hea insener-tehnilise lähenemise eest psühholoogiale ja ajutööle.

Julgelt võin väita, et saalis oli 96% mehi ja siinkohal head meeste tervise kuud! Võtame üheskoos enda saavutusvajaduse, füüsilise tervise ja psühholoogilise heaolu (analüütiliselt) käsile! 🤜 🤛 Kusjuures viimasel ajal tulevad minu koolitustel nii pauside ajal kui ka koolituse kestel küsima just mehed – ja oi kui häid küsimusi! Miks ma aga selle blogi-nupukese tegelikult olen loonud? Pean siinkohal oluliseks meeste tervise kuul korrigeerida ühiskonnas levima hakanud uhuu-teadust nagu isaroll muutuks lapse neuropsühholoogilises arengus oluliseks alates kolmandast eluaastast. See ei ole nii!

Mehed, isad – pikk ja põhjalik tõenduspõhine teaduskirjandus näitab, et isade roll oma lapse arengus on oluline igal ajahetkel. Isegi juba siis, kui ta teile patsu läbi ema kõhu viskab; ka siis kui ta ainult kakab ja tudub ning ka siis, kui ta emme seelikusabas ainult tilberdab. Paljude selliste teadusartiklite järeldus on ühene, et lapse suhtlus ja emotsionaalne lähedus oma isaga on oluline! Sellisel pehmel ideel on ülikriitiline ja väga tugev panus näiteks lapse vaimse tervise kujunemises, sotsiaalemotsionaalsete oskuste arengus, alkoholi või sõltuvusprobleemide ennetuses, õpitulemuste jätkusuutlikus saavutamises, eneseregulatsioonivõime arengus. Ma võiks jätkata ja teid laua alla rääkida ilmselt.

Kuid tasakaalustamiseks naistele (sest sooline võrdõiguslikkus kannab meid paremini ühiskonnana edasi 🤠), siis tegin ka töötuba Eesti Raamatupidamiskonverentsil 2022, kus jällegi 96% olid naised ja tulen mina viimasel minutil oma koolitussaali ning üllatusest läks kohe uni ära, sest ma ei mahtunud ise saali sisse 😀 See ei olnud väike saal. Mis toimub pingetega meie psüühikas, et huvi nii suur on, eksole? Tegelikult oli selle pildi juures rõõmustav see, et naised kipuvad selliste teemadega tegelema ennetavalt ja see on üks väga pro-aktiine hoiak! Mehed, joondume ja võtame psühholoogiast selle kõva tahu ette ja otsime lahendusi kaasaegsetest neuro-uuringutest! Elu on tegelikult ilus ja kõrge töösooritus ei pea tulema kõrge hinnaga!

Töö ärevusega kui erahuvi?

Ärevus kui emotsioon ei ole meile otseselt ohtlik ega halb, kuid piisavalt vastik, et hakata selle pealt kahjulikke valikuid tegema. Pahatihti sunnib ärevus impulsiivsemaid (kuid mitte ainult!) inimesi halbade harjumuste küüsi nagu alkoholi liigtarvitamine, suitsetamine, nutisõltuvus, ebatervislikud toitumisharjumused, ületöö, saavutusvajadus jne. Kollektiivselt on aga ühiskonnas tõstatunud teemad nagu plahvatusohtlikuks muutunud töökeskkonnad, läbipõlemine, tõrksus muutuste osas, närvilisus/rahutus, töövõimetuse langus, tülid ja tolerantsuse puudumine või optimistliku meele ja tahtejõu kadumine. Kas ärevuse tõttu? – Mitte ainult, kuid üha rohkem võib-olla küll.

Käesolevas blogipostituses võtan peaaegu solvavalt pinnapealse vaatluse alla ärevuse sümptomaatika leevendamise läbi kehalise aktiivsuse. Etteruttavalt pean tõdema, et käesolevas postituses ei kajasta ma kaugeltki kõiki olulisi seoseid füüsilise aktiivsuse ja ärevuse vahel ning kahjuks jääb käsitlusest välja ka ülioluline ärevuse kognitiivne pool. Üks asi korraga või nii. Reeglina oma koolitustel ärevuse ja liikumise teemast juttu teha ei jõua, kuna koolitusformaatide töötempo ei võimalda keerukate juhtimis- ja meeskonnaküsimuste juures seda teemat alati sisse tuua. Samas on see teema, ilma milleta ei hakka lahenema ka paljud keerukamad probleemid. Jäägu see siis tinglikult “erahuviks”, millega siin blogipostituses tutvuda. No, ja minu erahuvi on muuseas ka spordipsühholoogia. Saigi pusle kokku.

Miks edasi lugeda?

Kui ärevus kontrolli alt väljub, siis võivad tekkida tõsisemad riskid tervisele. Ärevuse kestva sümptomaatikaga on seotud näiteks ärevushäirete ja depressiooni teke või suurenenud südame-veresoonkonnahaiguste riskid, mille tõttu inimene kaotab kvaliteetselt elatud eluaastaid. Puudutab see mind? Seda, kui tõenäoliselt see iga indiviidi tabab, on peaaegu võimatu usaldusväärselt öelda. Teoreetiliselt aga on põhjuseid ärevusega maadlemiseks murettekitavalt palju meie ümber ja pahatihti kipuvad nad ka praktikas jõustuma. Aga mille pärast? Pahatihti ei osata ärevusele anda tema õige nimi, vaid kannatatakse arusaamatu närvilisuse, läbipõlemise, rahutuse, isegi viha ja üldiselt kehva enesetunde segu. Kui vaatame postituse algusesse, siis näeme, et kallutatud teadmatuses teeme enda ajukeemia ning lõpuks ka terve füüsilise keha jaoks valikuid, mille tulemuse tagasipööramine eeldab kergematel juhtudel sunniviisilt puhkust ja taastumist, kuid keerukamatel juhtudel psühhoteraapiat ning ravimeid.

Millest siis alustada?

Närvisüsteem otsib tasakaalu! Kuigi ärevus ja ärevushäire on psüühikas esinev nähtus, siis selle leevendamiseks tuleb pöörata tähelepanu enda füüsilisele liigutamisele ja treeningutele. Väga raske on lõpuni ärevusest vabaneda, kui närvisüsteemis on tekkinud tasakaalutus. Üheks närvisüsteemi tasakaalutuse tunnuseks, millel võib muuhulgas olla roll ärevusel, on lihaspinged, mis võivad avalduda näiteks kanges kaelas, suutmatuses lõdvestuda, hammaste kokkusurumises, seedimisprobleemides, rahutus unes jne. Mehhanism, läbi mille füüsiline aktiivsus aitab kaasa ärevuse sümptomaatika leevenemisele, on tegelikult just lihaste pingutamine. Siinkohal kehtib olemuselt üks kaunis närvisüsteemi tööprintsiip, et igale lihaspingutusele järgneb lihaslõdvestus ja vastupidi. Tasakaal, eksole. Treening paneb meid tegema just seda lisapingutust lihastes, millele närvisüsteem vastab lõdvestamisega. Ole siiski mõõdukas ennekõike!

Kuid lähme veelgi füsioloogilisemaks. Mõnikord ei pruugi me teadlikult enda ärevust – rääkimata füsioloogilisi muutuseid – õigel ajal märgata, kuna elutempo sunnib meid tegutsema, mitte peatuma. Alateadlike muremõtete, psühholoogilise stressi ja ärevuse olemasolu avaldub näiteks uneaegses kõrgemas südamelöögisageduses ning väiksemas südamelöögi variatiivsuses. Seda kasutatakse mitmetes meditsiinilistes uuringutes ka mõõdikuna, et saada täpsem ülevaade närvisüsteemi reaktiivsusest stressile. Kui kõrgema südamelöögisageduse leevendamiseks töötavad mitmed rahunemistehnikad, siis just madala südamelöögisageduse variatiivsuse ennetamiseks soovitataksegi teatud juhtudel seda treeninguga veidi tõsta, et aidata oma kehal vabaneda ärevusest. Siinkohal pea muidugi kindlasti nõu ka enda arstiga!

Lihtlabane tähelepanu eemale juhtimine. Treeningu lisaefekt, mis tekib, on meie tähelepanu eemaldumine meid ärevaks tegevalt aspektilt – kehaline pingutus haarab liiga palju ressursse, et jääks aega muretseda. Seejärel hakkavad toimuma muutused juba ka ajukeemias, mille raames toodetakse juurde ärevuse vastaseid keemilisi elemente nagu serotoniin, gamma-aminovõihape, endokannabinoidid. Teisisõnu, ajus taastuvad ressursid, mis on loodud akuutsete ja tormiliste emotsioonide ning tunnetega toime tulema.

Ohoo. Kehaline aktiivsus ja sport aitab inimesel üle saada ka ärevuse tundlikkusest, mida võib pidada nii kognitiivse, füüsilise kui emotsionaalse poole kombinatsiooniks. Osa inimesi katastrofiseerib enda jaoks ärevusega kaasnevaid paratamatuid kehalisi sümptomeid ja tundmusi nagu südamepekslemine, hapnikupuudus, ‘õõnes’ tunne või reaalsustaju kadumine. Kui rääkida konkreetselt ärevusest, siis üldjuhul ei ole need inimesele sel juhul kuidagi kahjulikud, vaid tegemist ongi üleaktiveeritud närvisüsteemiga. Intensiivse treeningu paratamatu tulemus on see, et me aktiveerime endas need samad tunded, kuid saame seejuures ka tagasisidet, et midagi hullu ei juhtu – kõik on turvaline. Pärast treeningut on isegi hea tunne. Kliinilised uurimused näitavad, et treeningul selliste sümptomite kogemine aitab näiteks paanikahoo või akuutse ärevushoo puhul psühholoogiliselt paremini toime tulla ja piisava harjumise tulemusena neile mitte liigselt tähelepanu pöörata. Samm ärevusest ülesaamiseks ja selle normaliseerimise suunas on astutud! Muuseas, kui paljud lugejatest näiteks kardavad esineda just sel põhjusel, et süda tahab rinnust välja hüpata?! 🙂 Alustada võib lühiajalisest aeroobsest treeningust ning liikuda intensiivsete lühitreeningute peale. Mida intensiivsema koormuse enda võimete kohta trennis kätte saame, seda rohkem iseendale tagasisidestame, et teatud füsioloogilised sümptomid on äärmiselt ebamugavad, kuid sinnapaika see ka jääb – need saavad läbi. Muuseas, aeroobne või anaeroobne treening ei ole siinkohal ainus võimalus. Üha rohkem tõstab pead jõutreening, millel on lugematu hulk samu mehhanisme, kuid näiteks ka ülioluline panus meie keha üldise funktsionaalsuse säilitamises kui vananeme.

 

Olgu siis veel toonitatud, et kui räägime puhtalt ärevusest, siis on tegemist otsustava käitumisega pakkida oma trenniasjad kokku ja minna trenni. Sellele järgneb hulk positiivseid muutuseid kehas ja psüühikas! Ärevushäire puhul kuulub kehaline aktiivsus aga ühe vältimatu ravivõtte juurde. Enda sooritus- ja treeningvõime adekvaatseks hindamiseks ning terviklikuma pildi saamiseks pea lisaks käesoleva postitusele nõu ka teiste erialaspetsialistidega.

© 2023 Mõttemaru | kodulehe tegemine vvunk